Elu noore emana :)

Ma polnud kunagi varem Aliexpressist midagi tellinud. Nagu for real oli see mu esimene kogemus ja ma olen väga väga happy 😊😊😊
Ma olen kindlasti pigem see inimene, kes tahab osta asjad otse poest või kellegi käest. Et saaks enne ikka käega katsuda ja vaadata. See mul mingi omapärane kiiks ilmselt. Aga noh, arvestades tänapäeval petturite hulka, siis on ilmselt ka igati mõistlik soetada oma asjad käest-kätte või poeletilt.
Kui me Mariale uue vankri ostsime( Näe, kliki ja vaata siit:) ), siis oli kohe selge, et sinna juurde on vaja kindlasti ka soojakotti. Mulle jubedalt meeldivad need Elodie Detailsi omad, aga minu arust on need hingehinnaga. Eestis poes uuena 130€. No lihtsalt ei tundu mõistlik sellise summa eest osta.
Kuna Endel on mitmeid kordi omale Alist igasugu pudi-padi tellinud, siis mõtlesin, et vaatan ka järgi mis seal pakutakse. Ja ohh sa püha püss, kus seal on alles valikut. No reaalselt kõike ja igasuguses hinnaklassis...njah, üks täiskasvanud pereema vaimustus sellisest…

OMFG kui närvi ajavad need pea iga-fucking-päevased vinguvad postitused selle kallal, kui kallis on Eesti alkohol. Noh ja selles sitas on süüdi muidugi meie lollid riigiisad, kes tõstavad aktsiise ja istuvad niisama oma kanne seal riigikogus laiaks.
Kas tõesti enamus eestlasi lihtsalt joovadki niiiiiiiiiii jubedalt palju, et see on maailma lõpp kui õlle L hind ületab 2€ või kange alkoholi L 10€???? Kas see on tõesti elutähtis!!??
Mina näiteks ei joo pea üldse ja kui aasta jooksul kord või paar ka juhtub, siis ei koti absoluutselt palju see pudel nüüd maksab. Isegi kui juhtuks seda rohkem kui paar korda aastas...ütleme nt korra kahe kuu jooksul või lausa korra kuus...see ei tapaks ega teeks puruvaeseks ju!? Üks õhtu juua seda (hirm)kallist solki omale sisse? Ilmselt ei oleks seda rahakotis eriti paista. Küll aga annab see aktsiisitõus kindlasti tunda neil, kes joovad nii iga nädal või noh...lausa iga päev.
Kuid kui sa juba nii palju jood, siis see on probleem ja seda see valitsus ju te…

Taaskasutus, second-hand, Humana, uuskasutus, realiseerimiskeskused jne-muusika minu kõrvadele. 
Ma pole kunagi hoolinud väga mingitest brändidest ja sellest, kust mu riided tulevad. Täitsa savi kas Ameerikast, Hiinast või kellegi teise seljast. No mingeid vanu, haisvaid ja koledaid räbalaid ka selga ei viska(va. kui ma kodus oma mom uniformiga chillin 😂😂😂), aga väga pirts ka pole.  Mulle on oluline, et riided hästi seljas istuks, näeks kenad välja ja meeldiks mulle endale. Noh ja mida soodsam, seda parem, nagu ikka, right 😂. Ja nii ma olengi viimased 6 aastat oma riided ostnud enamasti kaltsukatest. Muidugi ostan ka vahel uusi asju, aga pigem harva. Uusi asju ostan pigem siis, kui on mingi kriisiolukord ja konkreetselt mingit asja kohe vaja. Nt jalatseid või talvejopet. Aga muu kraami saab vabalt väga edukalt kirbukatest leida 😊 Aga ega maailm pole must-valge, et kõik nii arvaksid... On üldse vist 2 sorti riideshoppajaid: *Need, kes ostavad hea meelega kasutatud asju ja fännava…

Heh, nagu kirjutaks järjejutte 😀😀 Igatahes...mul ei ole Maria sünnist mingit postitust ega märkmeid kuskil kuna Endel oli seekord minuga ja kõik käis üldse kuidagi ootamatult ja kähku. Rasedus ise kulges vaevaliselt kuna olin tihti haige ja see suur kõht takistas juba 6ndal kuul magamist, käimist ja üleüldist liikumist. Ajasin küll end kogu aeg voodist ikka püsti ja mitte ükski päev ei lebotanud päris niisama, aga see oli tappev. Terve mu vaagen valutas igal sammul nagu keegi pussitaks. Not nice eks ole, aga noh naised on ju loodud nii imelisteks olevusteks, et saame kõigega hakkama 💖😊 Nüüd siis selle põhipäeva juurde:
Kogu lugu algas 6. mail. Olime just Lukasega vanaema juurest koju tulnud. Ei teagi miks ma talle järgi üldse läksin kuna tähtaeg(09.05-minu enda sünnipäev) oli ju kohe kohe käes, aga sünnitamise tunnet polnud üldse. Mängisime Lukasega veel kodus ja panin ta ööunne. Endel kokkas meile romantilise õhtusöögi ja umbes 21:00 paiku hakkasime siis küünlavalgel sööma ja um…

Lukas ei olnud planeeritud laps, kuid see-eest väga oodatud alates hetkest, mil ma temast teada sain. Vähemalt minu poolt. Vanemad ja ka kõik ülejäänud ilmarahvas vaatasid muidugi max viltu, sest olin ju pätt, kaabakas, kogenematu, ise alles laps ja mida kõike veel eks ole. Mina aga teadsin sellest hetkest, et nüüd on mu elus eesmärk-see väike hing minu sees on minu suurim eesmärk siin elus. Teadsin, et tahan olla talle parim võimalik ema iga päev ja soovin seda siiani. Ja täpselt niimoodi ongi kõik need negatiivselt mõtestatud inimesed oma sõnu sööma pidanud-ma pole küll kaugeltki ideaalne, kuid ma loobusin lapse nimel kõigest ja alustasin täiesti uut elu puhtalt lehelt ning võin öelda, et saan hakkama ja ei ole absoluutselt läbi kukkunud nagu eeldati. Watch me now now!😁
Anyway, rasedusest sain teada siis kui seda oli juba 15+6!!! Päevad olid mul kuni 5nda raseduskuuni välja ja paar varasemat testi ei näidanud midagi. Lõpuks siis sain testile 2 kriipsu ja sain ka arstile juba järgm…

Nii nii kopp on ees lihtsalt. Ei saagi vist öelda kokkuvõtvalt millest konkreetselt, vaid lihtsalt selline megahüpersuper kurnatuse tunne on. Mitte et ma iga päev ülimalt raskeid künniseid ületaks, aga jahm nii on.
Chillisime täna Endliga ringi Lääne-Virus umbes terve päeva ja nii mõnus rahulik oli ilma lasteta vahelduseks mõned tunnid veeta. Ja samas oli õhtul nii mega tore tulla koju tagasi ja näha neid armsaid sinisilmi koridoriuksel tervitamas.
Kuna Lukas on väheke köhane ja lasteaeda nkn kohe nädala alguses ei lähe, siis ta läks nädalavahetuseks oma armsa Mamma juurde ja ma siis üritan kodus omakorda Maria nohust terveks ravida.
Anyway....Lukas läinud ja Maria magama pandud. Võiks nagu kallima kaissu kerra tõmmata ja filmi vaadata vms eks!? Ja mida teen mina??
Aga no muidugi korraldan ilgelt suure(et mitte öelda hiiglasliku) draama mingist täiesti tühisest asjast. Algas kõik sellest, et miskine juhe rippus kuskilt valesti alla ja see häiris mind. Kutsusin siis Endli seda tagasi …

Kui ma juhtun suhtlema mõne teismeea sõbraga, siis ei usu keegi, et ma elan praegu täiesti tavalist ja normaalset pereema elu. Oh well, ilmselt sellepärast, et nemad mäletavad mind aegadest, kus kõik oli ristivastupidine praegusele elule ja ma kukkusin sügavamale, mitte ei roninud kõrgemale. Väga häbi on sellise mineviku pärast, aga kahjuks seda enam muuta ei saa. It is what it is.
Kuskil umbes 6-7 klassis hakkas mul igav. Jah, lugesid õigesti, lihtsalt viskas kolli ette kõikidest trennidest ja koolist jms. Sellest hetkest ei läinud nädalatki kui olin ennast mingi eriti kahtlase kaadrhulka nihverdanud ja sealt edasi lendas kõik allamäge kiiremini kui ameerika mäed. Hakkasin momentaalselt igapäeva suitsetajaks ja pea iga nädal olid kõvad peod. Mõne kuu pärast olin mitmeid kordi politsei huviorbiidis oma joomiste, suitsetamiste ja muude vandaalitsemistega. Tekkisid probleemid kodus ja koolis ma enam üldse ei käinud. 7nda lõpus pidin lahkuma oma kodukoolist ja edasised aastad mu elu on õ…